neljapäev, 16. märts 2017

Kohalike omavalitsuste liitmine - kasulik või mitte?



Alustuseks pean muidugi tunnistama, et olen üpris kriitiline tänase KOV ühendamiste poliitika põhiargumendi s.o. 5000 elaniku piir suhtes. Jättes tihtipeale arvesse võtmata nii ajaloolised, kui ka normaalse arengu käigus väljakujunenud inimeste liikumiste ja tõmbekeskuste piirid, on küllaltki tõenäoline, et selline moodustis oodatud teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi paranemist kaasa ei too. Soomes läbiviidud uuringud on näidanud, et volitatud isikute vähenemine, mis säästu seisukohast on kindlasti positiivne, toob teisalt kaasa kodanike kaasarääkimise vähenemise. Tänase meil realiseeritava skeemi ja valimiskorra põhjalt võib väita, et väiksemate liitujate mõju ei ole millegagi tagatud. On selgeid märke, et meie suurim liituja on reserveerimas enesele võimu teostamise monopoli. Seda oleks saanud lihtsalt vältida eraldi valimisringkondade lubamisel, paraku on tänane liitumisleping selle välistanud. Natuke paneb imestama leigus, millega on oma valijate huvide kaitsmisel senised väiksemate liituvate KOV juhid silma paistnud. Ehk annab sellele suhtelisele ükskõiksusele mingi mitte just positiivse selgituse võimalus saada liitumise korral nn aastapalga ulatuses „preemiat“. Kahjuks millekski muuks kui riiklikuks altkäemaksuks ma seda nimetada ei oska. Muuseas tuleb ju see raha samuti meie kõigi ehk maksumaksja taskust!

Valdade ühinemise põhieeldused seisnevad eelkõige nende asukohas, kuid ka eelpool mainitud valdade tegevuste sarnasuses. Siinjuures märgiksin kogu lugupidamisega veel kahe liituja suhtes, et olen tugevalt pooldanud Saue linna ja valla liitmist just nende tegevuste sarnasuse ja osaliselt kahe KOV läbikasvanud infrastruktuuri tõttu.

Võttes jälle aluseks Soomes tehtud uuringud, mis näitavad, et ühinemiste tulemused ei sõltu niivõrd ühinejate arvulisest suurusest, kui pigem strateegiliste otsuste kvaliteedist ja ühinemise põhieeldustest s.o. kaasa arvatud majandustegevuse sarnasus. Uuringud ei näita ka selget säästu, varasemate liitumiste puhul on olnud pigem näha kulude kiiremat kasvu, kui võrdlusvaldades. Teenuste kättesaadavus näitas samuti pikemas ajaperioodis pigem kahanemist. Komistuskiviks uue suurvalla liituvate omavalitsuste helgele tulevikule võib saada ka nn suurema ühendaja tegevusmuster, mis kopeeritakse uue valla juhtimisstiili. Selle käigus tegevuste ja strateegiate tegelikku uuendamist ei taheta ega viitsita piisava põhjalikkusega ellu viia ja ülaltoodud valimisstrateegia realiseerumisel tekkida võiv võimu koondumine nn ühendava valla poliitikutele loob sellele kõik eeldused. Lubadused tänaste liitujate kõikide soovidega arvestada pole tõsiselt võetavad ja uue volikogu tegevusstrateegiat hakkab kindlasti kujundama „demokraatlikult“ valitud enamus! Milline saab nende otsuste tegemisel olema kaasarääkimise õigus ääremaade esindajatel on täna küsimärgi all. Eks ole selle kahtluse kinnituseks täna Eestis läbiviidav ennaktempos valdade liitmine põhiliselt matemaatika baasil, mis ei sisenda kindlust parima asjaajamise seisukohalt. Saue valla poolt ettevõetud suurejooneline valdade liitja roll on muidugi riigi suhtumist arvestades valik halva ja veel halvema vahel. Vähemasti on siin teatud määral võimalus ise asju juhtida, kuid arvestades, et riigi poolt on tegemist lõpuni läbimõtlemata teemaga on ka siin kiirustamise momente. Tuleb tõdeda, et ajalise faktori sobivamate hetkede jaoks võib unustada, kuigi väidetavalt on valdade liitmisega juba lootusetult hiljaks jäädud. Sellega seoses muidugi küsiks, et ehk oleks siis mõistlik ikkagi järele mõelda. Paraku iseloomustab Eesti viimase aja poliitikat igal sammul kiirustamine ja rapsimine. Jääbki üle rutiinne matemaatiline ühendamine, kus pole kohta loomingulisusel või pikemaajalistel strateegiatel. Esimese puhul on seatud eesmärkide st säästu saavutamine teisejärguline? Läbimõeldud koostööst ja selle läbi kõigile vallaelanikele paremate tingimuste loomisest ei saa samuti sellisel puhul väga rääkida.

Võimu koondumine keskusesse tekitab suurema vajaduse kodanikuühiskonna arendamiseks. Sellega on ka tegeletud, kuid paraku kumavad mitmetest otsustest läbi mõningate aktiivsemate kodanike katsed põlistada aastateks oma kontrolliõigust mittetulundusühingutes, seltsingutes jms. Jällegi kaugeneme sel juhul uue valla ühisnimetajate loomisest ja ühisest strateegiakujundusest võttes ühendvalda kaasa pikaajalist mõju omavad vanad lepingud. Vaieldakse teemal, kes mida saab, selmet rääkida teemal, kuidas paremini asju edasi viia. On ilmselt soovmõtlemine arvata, et osalusdemokraatia lahendab kõik probleemid! See võib lihtsalt kujuneda kõvemat häält tegevate demokraatiaks, neil kellel on aega, resurssi ja raha võivad nii öelda võtta endale „esindusõiguse“ esindades tegelikult väikest häälekat rühma!

Kui täna on liituvatel väikevaldadel siiski nii öelda oma vallavanemal võimalik nööbist kinni võtta, siis suure valla juht jääb paratamatult suhteliselt kättesaamatuks. Kohaliku KOV kadumine tähendab ka töökohtade kadu, mis tähendab, et kodanikeühendustele antakse üle funktsioone, millega on tegelenud vallametnikud kohapeal saades oma töö eest palka. Lootus, et kodanikeühendused suudavad puhtast entusiasmist samade asjadega hakkama saada on vast ülepaisutatud. Kindlasti paljud asjad tsentraliseeritakse suure valla keskusesse, aga jääb veel hulk ülesandeid, mida peab hakkama tegema tasuta. Tasuta asjad reeglina suurt väärtust ei oma ja eks öeldakse, et tasuta lõunaid pole tegelikult olemas.

Mida teha? Tuleb leida võimalus toetada kodanikeühendusi rahaliselt. Seda tehakse, aga süsteemsusest on asi kaugel ja reeglina toetatakse teatud eelpool nimetatud aktiivseid kodanikegruppe, kes on tihtipeale koondunud mingi konkrteetse tegevuse toetuseks. Osalusdemokraatia suurendamiseks võiks mõelda näiteks demokraatlikult valitud nn külavanemale mingi osa kulutuste kompenseerimist ja püüda tagada võimalikult suure osa avaliku huvi esindamine läbi selliselt valitud isikute. Kui avaliku sektori organisatsioonid kasvavad, siis mis jääb lõpuks kohalikule otsustus tasandile? Kas me oleme valmis loobuma mudelist, et demokraatia puhul on tegemist lihtsalt võimuga? Vaadates ja kuulates valimiste ettevalmistusi suurima liituja kontekstis tundub, et vist mitte! Kodanikeühenduste kaasamine oleks vallale lisakoormaks ja eriti kui tuleb hakata arvesse võtma mitme liituja erinevaid probleeme. Muuseas on põhjanaabrite puhul märgata, et valla suuruse kasvades on valimiste aktiivsus näidanud vähenemistendentsi. Üute märksõnadena tuuakse välja halduskoormuse, bürokraatia, otsuste anonüümsuse kasv.

Kuigi poliitikas on arvukalt pühendunud inimesi, kes teevad oma asju südamega on üha rohkem neid, kes ei usu, et poliitikud suudavad tõeliselt probleeme lahendada. On see tõsi või vale polegi oluline, oluline kuidas viia ellu usutavat poliitikat, et seda arvamust muuta! Tänane demokraatia peab olema isetegemise demokraatia. Riigi tasandilt kõlav retoorika, et viimase aja maksutõusud ja planeeritavad muudatused on kõik rahva hüvanguks, tundub sellise ajaloolise jäänukina ajast, mil keegi kusagil rumala rahva eest ära otsustas, jätmata talle vajadust ega õigust mõelda oma peaga!

Tänane väljakutse on leida häid mudeleid osalusdemokraatia arendamiseks, et tagada tõeline dialoog otsustajate, ametnike ja valla elanike vahel! Kõiki tuleb kuulata ja kellelgi ühiskondlik positsioon pole mõttevahetuse aluseks vaid oluline on esitatud argmendid ning nende kaalukus kodanike heaolu tagamisel.

Allikul 15.aprill 2017.a.

Raivo Kokser

Saue valla volikogu sotsiaalkomisjoni esimees


1 kommentaar:

  1. Hea lugu, Raivo! Me räägime sama keelt! Jõudu ja edu valimisliidule

    VastaKustuta

Täname!

Hiljuti pidin koostama ühe tänukirja ning kui netist näiteid otsisin, siis jäi silma ka umbes selline mõte - kui kahtled, kas tänukiri saata...